Täna maalitunni asemel lamasklesin koolis diivani peal ja lõpetasin ligi seitsme saja leheküljelise soomlase kirjutatud "Sinuhe". Eesti keeles on Waltarilt ilmunud üle kolmekümne teose. Ilmselt on ta kõige loetum soome kirjanik. Aga see on ka mõistetav, sest midagi nii põnevat ja haaravat pole ma ammu lugenud. Tõesti, ma ei tahtnud üldse, et see raamat läbi saaks, aga samas igal õhtul vaidlesin iseendaga; "Üks peatükk veel. No ma loen ühe peatüki veel.."
Raamat räägib Niiluselt korvi seest leitud Sinuhest, kes oma kasuisa mõjutusel hakkab arstiks. Kuid ühe ahne, õela, lausa maoliku naise pärast kaotab ta kogu oma varanduse, seal hulgas oma kasuvanemate haua, kes selle peale teevad enesetapu. Südametunnistuse piinade tõttu läheb Sinuhe rändama koos oma kavala orja Kaptahiga. Nad rändavad ja näevad erinevaid kombeid, inimesi, maid, olles kord vaesed, kord pururikkad. Sinuhe elus on kaks naist. Minea ja Merit. Mõlemad surevad traagilist surma, mistõttu Sinuhe oma elu lõpul on veendunud, et tema lisanimi, see, kes on üksildane, on kohane. Ta usub oma saatuse olevat tähtedesse kirjutatud. Egiptuses valitseb vaarao Echnaton, kes sunnib rahvale peale jumalat nimega Aton. Kuid see ei lähe tal läbi, kuna rahvas tunneb suurt hirmu Ammoni ees, nende kauaaegse jumala ees. Seejärel toimub mitmeid intriige vaarao trooni pärast, mis kõik Sinuhet väsitab, teades, et temas endas voolab jumalikku vaarao verd. Oma elu lõpul saadetakse ta Atoni õpetuse rääkimise eest Teebast välja kõrbeüksindusse, kus valvurid teda silmas peavad.
Mida ma sellest raamatust õppisin? Palju vanade riikide kommetest. Kreeta, Süüria, heetalased, egiptlased.. Õppisin, et inimesed pole mitte muutunud. Kuigi inimesed tollal olid ehk naiivsema oma ebausus ja usus, hoorasid, jõid, varastasid, petsid, silmakirjatsesid, valetasid, intriigitsesid nad samamoodi nagu praegugi. Muresid lahendati veini, kange õlle ja krokodillisabajoogiga.
Üks nukker tsitaat Sinuhelt tema vanaduspõlvest:
"Rahune, meeletu süda, sest süü pole sinu, vaid kõik, mis maailmas sünnib, on meeletu ja headusel ning kurjusel pole otstarvet, vaid ahnus, viha ja himu valitsevad maailma. Süü ei ole sinu, Sinuhe, vaid inimene püsib samasugusena ja inimene ei muutu. Aastad veereva ning inimesed sünnivad ja inimesed surevad ja nende elu on kui kuum hingus ja nad ei ole õnnelikud oma elus, vaid õnnelikud ainult surres. Sellepärast pole suuremat mõttetust, kui inimese elu, ja süü ei ole sinu, vaid inimene püsib samana aegadest aegadeni. Asjata uputad inimese aja voolu, ta süda ei muutu ja ta tõuseb sellest voolust nõnda, nagu sina astus. Asjata paned katsumusi inimeste peale sõja ja hädaga, katku ja tulekahjudega, jumalate ja odadega, sest katsumistest inimene ainult paadub, kuni ta on krokodillist kurjem, ja sellepärast ainult surnud inimene on hea inimene".
Ta on kaotanud igasuguse usu inimestesse, jumalatesse, võimu, Egiptusesse. Ta on näinud kui kuri ja omakasupüüdlik ja manipuleeritav on inimene.
Näiteks: "Rahva suurim rõõm on võida üheskoos hüüda ja et polegi tähtis millepärast hüütakse, vaid koos teistega karjudes tunneb igaüks end vägevana ja asja, millepärast karjub, ainsa õige asjana." Ja tõepoolest, koos karjutakse Ammoni nime, koos kistakse Atoni kummardajaid tükkideks, koos piinatakse heetalasi, koos vägistatakse naisi, tapetakse vanu, süüdatakse maju. Inimene, sa oled hirmus.
Ja Sinuhe kirjutab oma kirevast elust, sest sõna on vägevam, kui rusikas.
No comments:
Post a Comment